Ärapöördumine toidust on hullem kui ärapöördumine misiganesmuust eluolulisest, ehk kui sulle meeldib süüa ja süüa teha, siis on keeruline pikalt siblida kõiksugu muu tegevusega, mitte pühendudes sellele ainsale mis tõesti toidab. Muidugi ei tohiks nüüd eelmainitut liigselt tõe pähe võtta ja arvata, et on kujunenud grupp nälgijaid, lihtsalt igapäevane tihe asjatoimetamine suunab ringi prioriteedid ja see “toitev” langeb ajutiseks suunas “down”.
Seega sai tänase reede puhul mõõt täis ja ihu koos ajurosinaga kamandas: “võta ja söö midagi head”! Ilma igasugu mõttetalguta lõi pähe esimene ettejuhtuv maitseelamus ja seda täiesti huupi autoroolis vahetult enne kaupluse uksest sisseastudes. Nii ostsin kanafileesid, hästi-hästi pikkkkki viile peekonit, sinihallitusjuustu ja Mehhiko kanamaitseainet.
Kõiksepealt sutskasin kanafileed marinaadi: sorts oliivõli, suts balsamicot, törts Mehhiko kanamaitseainet, pool tl. rohelist karripastat, veits soola, pipart ja fileed mönusalt selle sodiga sisse mudida. Seisid na tundi kolm ja seejärel võtsin ahjuvormi ning keerasin nad kenasti peekonisse.
Tähelepanelik lugeja märkab juba küsida kuhu jäi sinihallitusjuust, millele raha raiskasin!? Muidugi unustasin selle ja avastasin siis kui kana oli juba mähkmeis. Mis siis ikka, et viga parandada lõikusin juustu ja toppisin päästeteenindajana peekoni vahele.
Kupatus oli ahjus 200 kraadiga täpselt tund ja 10 minutit ning tuleb tõde tunnistada, et marinaad oli oma tõsise töö teinud ja juust peekoni all (mitte filee sisse topituna) andis suurepärase meki, ehk üle mitme-setme sai jälle miskit mönusat reedeõhtust kõhutäit!
Muidugi peab tähtsustama ka lisandeid: riis herneste-porgandite, kodune hapukurk, kõrvits, omasmahlas tomatid, Sahvri Kõrvitsa-mädarõika maius ja loomulikult HEA VEIN!
Soovitan!
